Jajaa, härrad ja prouad, peaks hakkama raaamtut kirjutama oma elust. ja võibolla see oleks müüv ja võibolla ma saaks rikkaks kiiremini kui eurojackpoti loteriiga ja elu oleks lill ja saaks igahommik ärgata ülesse teadmisega et elu ongi lill. ja võibolla mul ongi mingi über tulevik ees, mida nagunii keegi ei oska ennustada...
või tegelt peaks mine ma posija juurde ja uurima, et kas ja kuidas, aga samas ei taha kah, pärast ütleb ära kumba ma suren kas maksapuudulikkusesse või kopsuvähki. See oleks jama. Või maitea, siin osad käivad ravitseteja juures kes teevad näiteks selja korda või võtavad migreenid ära, ma peaks laskma seal endal aju korda teha. Et noh, tuleks mingi normaalne inimene must. või midagi taolist. võtaks mul tubaka ja alkoholi lembuse välja nagu naksti ja teeks mu virgaks nagu küülik suguühetes. võibolla peaks hoopis sööma täna midagi. Võibolla...

Ahoi!

Teate, pole ammu endale otsinud väljundit, aga nüüd on tunne, et peaks ennast siia väljutama jälle.
 No iseenesest ma hakkasin jälle voodi alla vaatama, et ega ei ole seal kedagi. ei ole. vist. aga selle eest ma juba tean kuidas vältida seda muret et peaks vaatama voodialla, peab ennast kasti jooma ja elu on lill. aa
istusin üks päev bussis.




Linnaliini bussis number viis,
istuma ma ei maahu,
vaatan neid nägusid ja mõtlen siis,
kuhu küll kõik sõidavad?

ntks Härra nokkmütsi ja konsumi kilekotiga?
oma elutöö teinud daamid karvase kraega jopedes?
Portfelliga noormees kel tundub aastaid rohkem kui vanuse number ütleb?
tütarlaste trio kes räägivad vist poistest?
Paarike oma parimates aastates, kel silmi teineteise jaoks vaid?
AGA kõige tähtsam- kuhu sõidan MINA?



Quo vadis Toomas Raudsepp???