Ahoi!

Teate, pole ammu endale otsinud väljundit, aga nüüd on tunne, et peaks ennast siia väljutama jälle.
 No iseenesest ma hakkasin jälle voodi alla vaatama, et ega ei ole seal kedagi. ei ole. vist. aga selle eest ma juba tean kuidas vältida seda muret et peaks vaatama voodialla, peab ennast kasti jooma ja elu on lill. aa
istusin üks päev bussis.




Linnaliini bussis number viis,
istuma ma ei maahu,
vaatan neid nägusid ja mõtlen siis,
kuhu küll kõik sõidavad?

ntks Härra nokkmütsi ja konsumi kilekotiga?
oma elutöö teinud daamid karvase kraega jopedes?
Portfelliga noormees kel tundub aastaid rohkem kui vanuse number ütleb?
tütarlaste trio kes räägivad vist poistest?
Paarike oma parimates aastates, kel silmi teineteise jaoks vaid?
AGA kõige tähtsam- kuhu sõidan MINA?



Quo vadis Toomas Raudsepp???

Heh, heheh.

Pikk vahe, a mis teha :D, ei hakka küll midagi tagantjärgi kirjutama. ikka olevikust, tulevikust.

Elu on jälle kole, perioodi viimane nädal, nädalavahetus sai laagri ja Naelaveres koera toitmisega sisustatud, pühap läks, hm näpu vahelt. Esmaspäeval pidin õppima hakkama, täiega, :D ja mis juhtus :D olin ikka veel purjus hommikul & õhtul, hommikul sai enda tuppa maha komistatud ja magama jäädud, magasin lõbusastu 17.00ni, avastasin et peaks selle kohvi mis ma hommikul hakkama panin ära jooma ja muusika arvutist vaiksemaks keerama, tehtud :D õppimisest, loomulikult ei tulnud midagi välja, hea et tänasekski kaineks sain. paneb ikka imestama, kuidas ma jõuan. igatahes, peaks ikak ennast kätte võtma ja kooliga tegelema ja töökohaga ja sõpradega ja vähem jooma ja raha kokku hoidma ja Tartusse kolima ja läpaka ostma...Sesuhtes, survet eriti ei ole :D

okok. paneme depressiivse koera ka ikka.